TOOMAS ALATALU (SOTSIAALDEMOKRAATLIK ERAKOND)

Europarlamendis lööb läbi kogemus

Seekordsed Euroopa parlamendi valimised on tegelikult üks suur  demokraatia pakkumine rahvale, sest valijate hääled konkreetsetele kandidaatidele reastavad nende järjestuse, mille alusel kas siis pääsetakse või ei pääseta parlamenti. Paraku ei võimendata seda võimalust piisavalt ja see on kummaline, sest eelmisest EP valimistest on tänaseks säilitatud (?) vaid erakonna kandidaatidele laekunud häälte koguarv ja partei tippude koostatud nimekirjad – see 1., too 2. jne, kuid pole teada kui palju iga kandidaat hääli sai. Rabav tagantjärgi tõdemus-saladus (ehk võinuks Brüsselis istuda hoopis keegi teine!?), mida ei päästa teadmine nende valimiste muutumisest protestivalimisteks, sest rahvas leidis lihtsa võtte taunimaks kinniste nimekirjade süsteemi – hääletati parteidele kinda heitnud Indrek Tarandi poolt, kes ka osutus valituks.

Sedapuhku on nimekirjad avalikud, ent ei reklaamita seda ega ka valimisi endid. Tulenevalt sellest, et endid riigieelarvesse sokutanud erakonnad kasutavad viimase kui sendi endi ja oma kandidaatide reklaamimiseks meedias ja internetis, moosimiseks tänavail, mis teadu tähendab vaid teadaoleva võrgustiku ja niigi tagatud  toetajate valimisteeelset ülesturgutamist. Paraku on senistel EP valimistel (2004, 2009) osalejaid olnud napp kolmandik elanikkonnast ehk siis absoluutne enamus pole valimas käinudki ja eesmärk peaks ikkagi olema nende kaasamine. Kasvõi neutraalse plakatiga „Tulge valima 25. mail!“ Aga neid pole ja kuna kogu Euroopa Liidus toimuvad EP valimised üheaegselt, siis võib juhtumisi Eestisse saatunud EL kodanike-valijate hämmingut mõista – Eestis nagu ei valitakski!? Ehk siis – lgp. Toompea – teeks ehk EP valimistest ikkagi silmatorkava sündmuse!? Välireklaamiga!

Silmatorkavaid kandidaate igal juhul jagub ning pole juhus, et kandidaatide hulgas on sedapuhku rohkelt kogenud poliitikuid. Põhjus lihtne – EL elab jätkuva finants- ja majanduskriisi tingimustes, mis ohustab senist ebavõrdsust vanade ja uute liikmesmaade vahel veelgi süvendada, Venemaa agressiivsus on paljastanud senise naabruspoliitika möödalasud ja taas on päevakorral EL põhialuste täpsustamine. Neile ja teistele väljakutsetele tuleb ruttu ja professionaalselt vastata ning iga riik peab olema huvitatud sellest, et teda esindaksid europarlamendis teadmistega asjatundjad, kes on võimelised ka kompromisse tegema – aga just poliitikute mittevalmidus neiks on tihti paljud vajalikud asjad läbi kukutanud. 

Mida minult oodata? Et tunda end Euroopa Liidus veelgi kindlamalt, tuleb  Eesti põllumeest kohelda võrdselt tema ametikaaslastega vanades liikmesmaades. Kuna oleme kogu aeg teinud kõike, mida vaja ja meie maapiirkondade tühjaksjooksmine on reaalsus, tuleb viidatud segasel ajal sihipäraselt tegutseda ja saavutada põllumeeste põhjendamatu nöökimise lõpetamine. Laiemas laastus on see ka küsimus EL vanade liikmesmaade ja uute liikmesmaade ebavõrdsuse ületamisest, mida peabki alustama üksiksammudega. Tuleb ka maksimaalselt kasutada Läänes tekkinud murrangut suhtumises Ukraina rahvasse ja Venemaa ladvikusse – kui ikka rahvas tahab olla Euroopas, tuleb seda toetada. Ilmselt on „Süüria sõprade grupi“ jt. samasuguste kooskäimine edaspidigi vajalik, ent olgu olla ka „Ukraina sõprade grupp“, mille tegevuskava koostamisel tuleb just Ida-Euroopa riike ja rahvaid kuulata ja nende kogemusi arvestada. Ka selles, kuidas idapool demokraatiat edendada. Teisisõnu – Eesti nõu peab Europarlamendis kõlama. Minu trump poliitikuna on olnud seegi, et olen alati kavandatut selgitanud ja pärast tehtust ka kirjutanud. Sestap olen ka loosungiks valinud „Tahad Euroopast saada tulu – saada sinna Alatalu“. Sotsdem. Nr. 113.